Läänest itta ja idast läände

Mälestusi ühelt kannatus-teekonnalt
Maalikunstnik Joann Saarniit sündis Eestis 1909. a.
A. 1941. saadeti ta mobiliseerituna N. Liitu, kus sattus Siberisse Novo-Nasselniki töölaagrisse. Loobudes a. 1942 ENSV valitsuse kutsest osa võtta kunstiansambli tööst Jaroslavis, valis J. Saarniit sõjaväkke astumise võimaluse, lootes nii kodumaale pääseda. Kuuludes Eesti Laskurkorpuse koosseisu ta põgeneski rindel sakslaste poolele, kuid jäi seejuures punaarmee rõngasse. Tabamisele järgnes rindekohus. Ta määrati mahalaskmisele, kuid see karistus muudeti 15-aastaseks sunnitööks. Smolenski raudteelõigus õnnestus J. Saarniidul siiski sakslaste poolele põgeneda. Järgnesid sõjaväelaagrite koledused Poolas. Sealt pääsenud, pettus ta olukorrast sakslaste poolt okupeeritud kodumaal ja siirdus salaja Soome, hiljem põgenikevooluga Rootsi.
Stockholmis pühendus J. Saarniit täie andumusega ja jõuga maalimisele, käsitledes peamiselt Teise maailmasõja aineid, ennekõike antikommunistlikke teemasid. A. 1948 korraldas ta Gröna Paletteni galeriis Sockholmis esimese sellenimelise kunstinäituse maailmas.
Ajastu kritiseerijana on J. Saarniit kulutanud palju värvi ja rohkelt lõuendit nende vastu, kes püüavad kanoniseerida materialismi ja aheldada kaasinimeste vabadust ning loomingut. Nii nagu J. Saarniit on paljastanud kujutavkunstnikuna Nõukogude Liidu režiimi tõelist nägu, mille taga varitseb vaimne allakäik ja isiksuse hävitamine, nii teeb ta seda ka sulemehena käesoleva raamatu veergudel.