Teaduslik-fantastiline romaan.

Nad puudutasid juba peaaegu Družinini nägu, nagu lamaks ta sellel pehmel aasal puhates.

Ja iga hetkega lähenesid üha enam ta näole siidine rohi ja õrnad põhjamaised lilled: ta vajus aina sügavamale ja sügavamale...

Družinin püüdis kinni haarata rohust, kuid selle tuustid jäid talle pihku ning pritsisid ta täis vedelat pori.

Päike tuli välja. Veepiisad rohul süttisid põlema tuhandete läikivate litritena... Põõsastes hakkas häälitsema ja laulma muretu linnuke. Ta tervitas saabuvat selget päeva.

Družininil õnnestus ulatuda enda lähedale mahakukkunud välitaskuni. Ta võttis sellelt rihma.

Siis pistis ta käed porri: vajunud veel sügavamale, õnnestus tal kätte saada püksirihm ja oma nahkmantli vöö; ta sidus rihmad kokku ja tegi ühte otsa silmuse, et heita see pajupõõsale või lähemale kivile.