Kuritöö ja karistus. Crime and Punishment

On fakt, et võrreldes 1970. aastaga on vangide arv USAs kasvanud 785%. Ei ole 7 või 85, vaid 785%. 36 aastaga on 280000 kinnipeetavalt jõutud 2,2le miljonile. Pole vaja olla teab kui geniaalne ärimees, et näha selles vangide armees tohutut potentsiaali. Nad on ühelt poolt suur jõude vedelev ja ilmselt odavaim tööjõud peale või isegi enne Aasia ja Aafrika vabakaubandustsoone.
Gilles Deleuze, kes oma lühikeses tekstis kontrollühiskonnast arvas, et jõud, mida me nüüd tunneme globaalse kapitali nime all, on jätnud ühe neljandiku maailma totaalsesse vaesusesse – nad on «liiga vaesed selleks, et olla võlgu ja neid on liiga palju selleks, et vangi panna», ilmselt eksis. Tundub, et USA on saanud siiski piisavalt rikkaks, et nad kõik ikkagi vangi panna.
Kontrollühiskond on meie praegune maailm, mis hakkas kujunema 20. sajandi keskpaigas ning mis ilmselt üsna pea saavutab oma täiuse. Biomeetrilised ID-kaardid, GPS-süsteemid, kiipkaardid koolides õpilaste liikumiste monitoorimiseks ja muu taoline paranoiline jälgimis- ja kontrollitehnoloogia on juba nukker osa meie argipäevast ka siin Eestis. Sümptomaatiline on, et Eestit esindas eelmisel arhitektuuribiennaalil Veneetsias projekt, mis propageeris GPS-põhist projekteerimist ning ühtlasi laulis hosiannat kontrolliühiskonna kõikvõimsusele.
«Kuritöö ja karistus» on näitus, mille huvikeskme see kasvav kriminaliseerumise / kriminaliseerimise tootmisprotsess moodustab. Loomulikult mitte ainsa huvikeskme, aga kahtlemata oli just see problemaatika selle näituse käivitav jõud, mille ümber koonduvad kõik teised teemad ja küsimused.