Üks viis seletada Benjamini postuumset aktuaalsust, mis viimasel ajal on üha hoogu juurde võtnud, on näha Benjaminis ettekuulutajat. Mitte kedagi, kes on „oma ajast ees”, vaid inimest, kellele on oluline mälu ja kes näeb kultuurisündmusi oma ajas ja möödunu taustal nii põhjalikult läbi, et oskab nende alusel analüüsida nähtusi, milles valitseb tulevikulise suund. Nii näiteks polnud fotograafia ja iseäranis filmikunst ja -tööstus Benjamini ajal saanud sisse säärast hoogu nagu praegu, kuid „Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul” on selles osas väga läbinägelik kirjutis, kus autor tegeleb ei vähema ega rohkema kui kunstiteose olemuse muutumisega ajaloos. Taastootmises jõuab teos massideni, ühtlasi muutub teose vastuvõtmise viis: senist teosesse süvenemist asendab „teose tungimine vastuvõtjasse”. Vaidlused selle üle, mida pidada kunstiks, mida käsitööks ja mida mitte kummakski, on olnud eelmisel ja sel sajandil üha jätkuvalt päevakorral. Ihatakse seda kordumatut ehtsust, mis museaalsena on kadunud tehnika laialdase kasutamise tõttu levinud reprodutseerimise kihtide alla.