Raamat „Kümme keisrit“ on kokkuvõte kolme ja poole sajandi pikkusest Rooma impeeriumi ajaloost jutustatuna kümne kõige olulisema keisri elu kaudu. Teos algab esimese keisri Augustusega ja lõppeb ligikaudu 350 aastat hiljem Constantinusega, kes pöördus ristiusku ning rajas idas uue pealinna Konstantinoopoli. Nende sajandite jooksul saavutas Rooma hiilguse ja territooriumi ning kaotas siis mõlemad.

Need kümme Rooma keisrit olid kõige võimekamad ja edukamad. Edukust määratleti erinevalt, aga kõik tahtsid poliitilist võimu riigis, rakendada sõjajõudu piiride taga, käsutada rikkusi, Rooma linna üles ehitada ja jumalatega hästi läbi saada. Ja kõik tahtsid surra kodus oma voodis ja anda võim üle oma valitud järeltulijale.

Rooma pärand on tänapäeval säilinud mitmel viisil, alates keelest, õigusest ja arhitektuurist kuni roomakatoliku kirikuni. Strauss uuribki seda püsivat pärandit seda kujundanud meeste elude kaudu.