Vahepeal oli saabunud videvik. Kassandra tõusis ja süütas algul ühe õlilambi, siis teise, mitte et oleks end pimeduses tundnud ebaõdusalt, vastupidi, kuid ta püüdis ennetada sekeldamist, ta teadis, et Agamemnonile meeldib, kui on hästi valge, ja kui kuningas tuleb, jooksevad teenrid kokku ning hakkavad jändama tulega, lärmama… Ta oli just selle tülika tööga hakkama saanud, kui väljast kostsidki hääled, keegi lõi peremehelikult telgihõlmad kahte lehte ja lävele ilmus noor sõjamees tõrvikuga, kes näitas teed talle järgnevale kuningale.

Agamemnon sisenes uhkel sammul, otsekui ei astukski telki, vaid paleesse, sisenes, heitis õlgadelt rikkaliku tikandiga himationi, viskas selle põrandat katvatele nahkadele ja lausus noormehele võimukalt: „Võid minna!”