«Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske tütrega. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ja tähtede silmad.»

-

Eesti muinasjutuklassikasse kuuluva jutu uustrükk.

-

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik ja Viive Noor.