Meie kiisul kriimud silmad,´

istus metsas kännu otsas,

piip oli suus, ütles, et see siin

ei ole piip. Õpetas lugema

kirja nägemisevälja alaosas,

olemise subtiitreid.

Kes ei mõistnud lugeda, see

arvas, et tegu on ikkagi piibuga.

Arvaku. Idiootidega

ei tasu vaielda, neile on kõik ju üks

kepp ja tukasugemine.

Õhtuks hajus kass suitsuna õhku.

Kadus ka naeratus, kriimud silmad.

Jäi ainult (piip).

See siin ei ole luuletus.