Käesolevas romaanis käsitleb autor oma südamelähedast teemat - leedu maarahva elu, mida ta suurepäraselt tunneb.

Täiel häälel, midagi kaunistamata, kõneleb ta kolhoosielu valusatest probleemidest ja inimeste omavahelistest suhetest, kus tugevad tunded - armastus ja viha, julgus ja argus - sunnivad neid küll õigesti, küll valesti talitama. Teravate ühiskondlike probleemide analüüsimisel jääb Avyžiusel tulipunkti õiget rada otsiv, teelahkmel seisev, keeruka siseeluga inimene, kelle hinge keerdkäike kirjanik psühholoogilise sügavusega valgustab.

-

Romaan on autasustatud 1965. a. Leedu NSV vabariikliku kirjanduspreemiaga.