Kui Lydia asub juhtima seenioride klubi kogukonna päevakeskust, kujutab ta ette, et veedab koos vanakestega aega teed juues ja kergelt võistluslikult bingot mängides. Mõningase käelise tegevuse tarvis on ta varunud ka mitu makrameetehnikas lillepotihoidjate valmistamise komplekti …

Klubisse kogunenud seeniorid aga ei kavatsegi bingot mängida. Riukalikud vanakesed on valmis Lydia kiiresti ümber sõrme keerama ja kasutama ära kõiki vanusest tulevaid eeliseid. „Nüüd, kus meid stereotüpiseeritakse, võiksime samahästi eelarvamusi ära kasutada. Vaid tänu sinu kujuteldavale dementsusele, kõrgele vanusele ja pidamatusele ei peetud sind poevarguse eest kinni, me saime järjekorras ette ja koha telesõus,“ veenab salapärane Daphne endist näitlejat Arti.

Ja kui seenioride klubi värvikad liikmed ja lastehoiu põngerjad kogukonnakeskuse päästmiseks veel jõud ühendavad, on tulemuseks pöörased ja naljakad olukorrad ja stereotüüpide murdmine.

„Sageli tundub, et ainus roll, mida pensionärid ilukirjanduses mängivad, on kurb, üksik, modernest ühiskonnast eemale triivinud lootusetu tehnofoob, kelle päästab siis noorema inimese lahkus. Noh, kuradile see, nagu Daphne võiks öelda. Mina ei soovi selline vanur olla ega soovi selliste kohta ka lugeda,“ ütleb raamatu autor, New York Timesi menukirjanik Clare Pooley.