KUI MA ÜKSKORD ENNAST JOONISTASIN

Võtsin plokilehe valge,

joonistasin oma palge,

silmad, kõrvad, juuksetukad,

kaela, särgi, käed ja sukad.

Pilti kõigil näha lasin:

öelge, mis ma joonistasin!

Tädi arvas: kriipsujuku,

õde arvas: kaltsunuku,

vanaema: hernetondi,

elevandi-kondi-londi.

Kui ma jonni joristasin,

tihkusin ja noristasin,

ütles ema: «Ära pilli,

see on tõesti täpselt Villi.»

Läksin peegli juurde kähku.

Mis ma nägin, kõik nüüd nähku -

ei ma ole mingi nuku,

hernetont või kriipsujuku,

olen Villi, pai ning kuku!