Jaan Oksa on kirjandusuurijad ja -kriitikud vaadelnud enamasti väga isepärase, erandliku kirjanikusaatuse ja loominguga autorina, kelle seost oma kaasaegsetega ja eesti kirjanduse arenguga ei ole hõlpus määratleda. Oksa on nimetatud naturalistiks, "hingestatud" või "ülehingestatud" realistiks, romantikuks. Kõige mitmekülgsemalt paikapanevad on olnud ilmselt F.Tuglase hinnangud: Oks on suursugustanud meie naturalismi, annud sellele subjektiivselt luulelise varjundi, süvendanud seda kuni elu algjuurteni, ülendanud kuni müüdini, küllastades seda sarkastilise paatose ja isesuguse hämara romantismiga (Tuglas 1935a: 186). Või: üksikasjalikkus väljaspool realismi, romantika ilma paatoseta, - nii tahaksin Oksa iseloomustada. [---] Oks oli romantik, kel oli häbi ilus olla (Tuglas 1935b: 105-106).