Krabat nägi esmakordselt seda kummalist und. Üksteist ronka istusid õrrel ja vaatasid talle otsa. Ta märkas, et õrre vasakus otsas oli üks koht vaba. Siis kuulis ta mingit häält. Hääl kõlas kähedalt, see näis kostvat õhust, kaugelt, ja keegi kutsus teda nimepidi. Ta ei söandanud vastata. «Krabat!» kajas teist korda ja veel kolmandatki korda: «Krabat!» Siis lausus hääl: «Tule Schwarzkollmi, veskisse, kahju see sulle ei tee!» Seepeale tõusid rongad lendu ja kraaksusid: «Kuula meistri sõna, kuula sõna!»