Nõukogude ajal anti välja ainult kolm mu luulekogu. Enamik mu loomingust osutus toimetajate meelest kas pessimistlikuks või kitsalt isiklikuks. Üks siseretsensioon nimetas mind mina-keskseks. Püüdsin küll seletada, et kui minu mina kattub lugeja minaga, siis pole see enam kitsalt isiklik. See ei mõjunud. Siis hakkasin otsima teisi väljundeid. Juba 1960-ndate lõpus teadsin, et tulevik on suuline. Hakkasin oma uusi luuletusi kus aga juhtus ette lugema. Peamiselt kohvikutes ja baarides.

Kord lugesin «Pegasuses» oma kõrtsilaule: ikka valju häälega, et kõik kuuleksid. Kuulajate hulgas juhtus olema ka Arvo Valton. Ta astus mu juurde ja ütles (ilmselt hetkeks unustades, mis aeg oli) saatusliku lause: «Tead, need sinu kõrtsilaulud on nii kihvtid, et need peaks lausa eraldi raamatuna välja andma.»

Nüüd saab see teoks.

Ei läinud viitkümmet aastatki.