Loomingu Raamatukogu nr 49/50.

-

Hella Wuolijoe Tartu.

“Tartu oli tollal Eestimaa süda. Seal olid koolid ja ülikool, ajaleht “Postimees” ja Jaan Tõnisson, sealt sai alguse “Noor-Eesti”, sealt võrsusid peaaegu kõik need, kes olid iseseisva Eesti loomise juures, millest minu lapsepõlves ei julgetud isegi unistada... /.../ Tartu oli Eesti süda ja sinna kogunesime meie, lapsedki, vallutama teadmisi ja oma maad, sest koolipingist sai alguse “Noor-Eesti”, ja kogu meie kooliajal käis niihästi vaikne kui ka valjuhäälne võitlus vene õpetajate ja saksa mentaliteedi vastu. /.../ Tartu tänavad kihasid noorsoost ja lastest sügisest kevadeni, suvel olid aga tühjad. /.../ Tänavail sagis lapsi ja õpetajaid. Kõik tundsid üksteist. Vanad majad olid täis pansionaate, kus elasid koolilapsed ja igivanad tantad. Viimased elatasid end, üürides üliõpilastele välja väikesi, mööblit täis tuubitud umbseid tube, pööningukambreid, kuhu pääses mööda kitsaid, Tartu minevikulõhnalisi treppe. Neis lõid sa alati küünarnuki vastu mõnda kummalisse kohta pandud kappi või kummutilogu. Ja siis too lehk neis vanades majades, kus käimlad olid maja sees, kuid töötasi ilma veeta, ainult hea tõmbuse varal... Kuid neis majades õpiti. Kui vaatasid õhtuti Toomemäelt nende Tartu katusealuste pööningukambrite akenesse, siis nägid kõikjal vilkumas õlilambikesi. Teadsid, et iga lambi all on raamat ja keegi õpib seal jahtunud teed juues ja vesikringlit närides...”

-

Trükiarv 15 000.