Kaliningrad, Vene kirsa Euroopa ukse vahel.See raamat on sündinud kiindumusest ühte linna, millel on kaks nime ? Königsberg ja Kaliningrad.Üks neist on saksapärane, uhke ja hiilgav nagu vana muinasjutt, teine aga lame nõukapärand. Esimese nimega linn, väärikas ja tulvil elu, on kadunud kui miraa˛. Teise nimega linn on aga vägagi reaalne, kandes kurvalt sõja- ning argisaamatuse arme.Samas ? kogu oma hämmastavas absurdsuses tundub see vähemalt samavõrra ebareaalne kui esimene...Königsberg oli vana Preisimaa süda. Kõik aga pöörati segamini ilmasõdadega ja II MS lõppedes jättis võidukas Venemaa Ida-Preisimaa enesele, kuigi see asetseb emamaa piiridest kaugel eemal. Ilmselt näis paikkond neile uue (ja Eestist märksa parema) akna ? või koguni laskeavana ? Euroopasse.Mul on õnnestunud seda linna näha nii tuhka kadumas kui ka tuhast tõusmas. Kuid tuhast tõustes ei saanud linn uut nägu, vaiduniversaalse nõukanäotuse, mis levis kuuendikul planeedist.Viimastest külaskäikudest jäi juba meelde helgemaid noote. Näib, et vaade „aknast“ lääne poole on hakanud linna lõpuks mõjutamaveidi rohkem kui väsitav surve idast.