Hanna Kangro (pelgu)linn on veidi nukker ja lohutu paik, see on melanhoolne, ehk sentimentaalnegi, kurbliku, uitvel luule kodukoht. Siit sünnivad kurbuse ja kulgemise sõnad. Samas lõhnavad need kujundid tuttavalt, nagu mõned ruumid, tänavad, meeleolud ja hetked. See on natuke mina-olin-siin-poeesia, aga seda küll vaid hääs mõttes.Jürgen Rooste