Ingeborg Bachmann (1926–1973) on XX sajandi teise poole üks olulisemaid saksakeelseid kirjanikke. „Kolmekümnes aasta“ (1961) oli seni peamiselt luuletajana tuntud autori esimene proosakogu. Luuletustest selgemini ilmutab proosavorm Bachmanni vahedat ühiskonnakriitikat, aga ei kaota ka pingsat tähelepanu rütmile ja kujundile ega põikpäiselt kompromissitut hoiakut. Seetõttu pole tegu mitte päris ohutu raamatuga – muu hulgas võib lugeja siit teada saada, mis juhtub, kui saadakse kolmkümmend aastat vanaks, kui kahtlane on inimese valikuvabadus sõjaolukorras või kui hirmus on olla naine mis tahes ajal.