62. raamat sarjast Sündmuste horisont.

-

Teatud põhjustel ei saa Päikese läheduses tähelaevad lennata, kuid maalased on avastanud ühe muistse riistapuu, mille abil nad siis võõraid maailmu uurivad. See ei lähe sugugi nii libedalt, mis sest, et mingil määral aitavad neid kusagil kaugemal Linnuteel tegutseva Inimkonna Föderatsiooni agendid – ka kõige vähearenenumad tsivilisatsioonid „seal väljas” kipuvad maalastest tohutult arenenumad olema. Lisaks satub Maa mängu, mida mängivad omavahel intergalaktilisteks suurvõimudeks kvalifitseeruvad tsivilisatsioonid.

-

Mida inimene teeb, puutudes kokku üliintelligentsete ja praktiliselt piiramatu elueaga olevustega, kes heameelega teeksid inimestega koostööd ühel väga lihtsal põhjusel – nad vajavad keha, milles elada? Kuigi need olevused on võimelised allutama, eelistab parim osa neist sümbioosi, mis lõpuks muidugi ikkagi tähendab isiksuste kokkusulamist... ja pole vaja mitu korda arvata, kes peale jääb. On see inimese jaoks kõige halvemat sorti orjus – iseenda kaotamine – või hoopis julgeimategi unistuste täitumine? Ja on inimsool selliste olevuste vastu üldse lootust pikemas perspektiivis?