Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate kultusluuletaja Albert Trapeež on vanast peast endiselt heas hoos, kohati vaat et poisikeselikum ja ropusuisemgi kui vanal halval ajal. Samas on ka targa taadi õpetlikkust tunda ja mõnusat võrdlusainet pakuvad kuuekümnendatesse aastatesse ulatuvad sürrealistlikud poeesid. Kollased sandaalid ei ole kulunud.

Seisan üksi mere ääres / jalas kollased sandaalid / valged merevahust sääred / hüüan: elagu skandaalid! // 1979