Raamatu sünd sai kaudselt teoks «tänu» Hiina kultuurirevolutsiooni aegsetele usinatele kommunistidele, kui kasutada musta huumorit. Nimelt ei arvestanud Tiibetit anastav hullunud seltskond suulise pärimuse dharmajõudu, kui edasi antakse budistlikku õpetusliini, ning võimaldasid kahe aastakümne vältel vanglas suhelda inimestel, kelle jaoks väline keskkond oli juba siis vaid midagi illusoorset.

Dzogtšeni (tiibeti keeles «suur saavutus») õpetaja ja edasikandja Khenpo Munsel ei raisanud vanglas aega ning andis väärt õpetusi edasi teiste seas ka Gartšen Rinpotšele, kelle kommentaarid kolmele Õpetuse alusväitele moodustavadki nüüd raamatu kandvama osa. Kolm väidet – nii just praegu neid õpetusi kokkuvõtvalt nimetatakse – ise aga kuuluvad pärimusteabe järgi 1. sajandil m.a.j tegutsenud Garab Dordžele.

Raamatut ei tuleks võtta kui kõrgfilosoofilist mõtisklust või järjekordset teosoofilist tarkuse- või salaõpetust, isegi mitte kui budistliku teoloogia süvaanalüüsi, kus vahel räägitakse palju, aga sõnum jääb ikkagi lihtsale võhikule peidetuks, vaid pigem kui ellujäämisõpetust. Sest teose sõnum on selgemast selgem, kui vaid soovid talle tähelepanu pöörata, ning raamatu maht on olemas vaid peamise sisu paljukordse üleseletamise huvides. Lootuses, et lõpuks jõuab kohale.

Ennekõike käib jutt meele loomusest, mis on kõigil inimestel täpselt samasugune. Vaja on aru saada, mis ja milline on meele loomus, kuidas seda loomust ära tunda ja selles püsida. Lihtne öelda, aga tavaelu virvarris esialgu mitte nii lihtne teostada. Neile, kes Buddhat vähegi autoriteediks peavad, on abiks tema ütlus: taltsuta enda meel täielikult. Sest kui lõpuks suudame püsida pidevalt kestvas vaates, ei ole me enam buda meelest eraldi. Mainitud lootus võiks juurde võita palju huvilisi. Seejuures pole võimalik näha meele loomust puhtalt intellektuaalsete pingutuste kaudu, vaja on hakata tegelema nähtusega nimega meditatsioon. Ja põhjalikult.

Alustuseks on oluline mõista, et meele loomusega tutvumisel ja selle olemasolu omaksvõtmisel ei ole võitjaid ja kaotajaid, sest nähtus on olemas ka siis, kui meie temast veel endale arugi ei anna. Tegevusväljal möllava meile nii armsa mina tühja olemuse läbinägemine ja temast lahtiütlemine ei muuda kedagi n-ö edukaks, sest klammerdumisest vabanenuna ei jää enam alles seda, kes vabaneda soovis.

Duaalsuse puudumise mõistmisele pühendatakse raamatus palju mahtu. Kuni on alles eraldiseisev mina, millesse ollakse klammerdunud, ei saa sündida sellest väärkujutelmast vabanemist. Paremal juhul toimub eludeläbine paigal tammumine. Raamat selgitab kannatlikult, kuidas ennast veenda, et välise maailma minaseos paneb meile suurima põntsu vabanemise lootuse teel.

Kõik, mida seostatakse minaga, kogub karmapõhjuseid sansaaras viibimiseks. Ja ometi – inimestele meeldib ju sansaaras. Mõnele meeldibki kannatada ja vihata, ning milleks eemale tõmbuda, kui midagi käegakatsutavat ju vasta ei anta. Inimestel võib olla kombeks nautida näiteks äärmuslikku askeesi ja ususõdu, lisaks vasardab inimese alateadvuses salahääl, mis ütleb, et ega mina ju selle vabanemise asjaga niikuinii hakkama ei saa. Las teised parem proovivad, mina vaatan hiljem, mis saab.

Siin tulebki appi täiesti olemasolev meetod, mille rakendamist raamatus võimalikel ja võimatutel viisidel äärmiselt kannatlikult selgitatakse. Meetodi olemasolu on dzogtšeni õpetuse suur saavutus, mis annab kindlustunde, et püüdlemine ei jää viimaks siiski kõhkleva ja ebamäärase «kas see ongi nüüd see»-tasandile. Kui meele loomus on ära tuntud ja seda usaldatakse, siis jääb üle ainult pikendada kinnistavas meditatsioonis viibimist.

Lõpuks viib meetod olemisse, kus igasugused meetodid on olematud – pelgas viibimises ei ole meetodit, kuid et püsida meetodita viibimises, tuleb inimestel vähemalt alustuseks rakendada kirjeldatavat tehnikat. Teadveloleku seisundis püsimine, esilekerkivate mõtete äratundmise ja nende vabastamise lakkamatu järjepidevus on meetod, mis viib välja sansaarast ja isegi nirvaanast. Kui pole enam sansaarat, siis kust leida veel nirvaanat? Meele loodud on ju seegi.

Lugupeetud Gartšen Rinpontše kasutab lahkesti sõna meie, asetades ka ennast nende sekka, kes on alles teel. Ta ütleb isegi, et tema teadmised pole suured. Vähesed küündivad selleni, et olla sedavõrd väärikad, sõbralikud ja lahked. Meie on siin usutavasti ka teadlik keelend, rõhutamaks õpetatava põhiolemust: kõigi meel on sama ja kõikide olendite põhialus on ühine. Ka guru ja õpetaja omad.