Oh, inimesekesed, inimesekesed! Mis jääb järele neist kihkavaist pettekujutlustest, milles teie hing ymber eksib! Täna veel arvab yks rabakangelane peremeest mängida võivat teise enesetaolise elu ja surma yle, aga juba homme segab ta oma põrmu maa põrmuga. Teie ees, teie taga, teie yle ja all on lõpmatus. Aga selle asemel, et ennast oma tähel teostada nagu taevaelanikud, muudate teie yksteise kooselu viha ja vaenu tuliseks põrguks. Teie kuriteolised kujud tulevad hämarast ja kaovad hämarasse.

Kõige tegelikumad inimesed elavad kõige petlikumat paiste-elu enesele aru andmata, kes nad on, mis nad teevad ja kuhu nad lähevad!

Gustav Suits, 1922