Péter Gárdose vanemate kirjavahetusel põhinev „Koidupalavik” on armastuse, surematu lootuse ja rõõmu lugu pärast nii sünget peatükki maailma ajaloos.

1945. aasta juunis jõuab Belseni kontsentratsioonilaagris ellu jäänud ungarlane Miklós Rootsi taastusravihaiglasse. Temast on järel vaid luu ja nahk ning tal ei ole peaaegu ühtegi hammast. Arst ütleb, et tal on kuus kuud elada jäänud. Ta on kahekümne viie aastane.

Mikósel on aga teistsugused plaanid.

Ta hangib teistes Rootsi haiglates paraneva 117 noore ungarlanna nimed ja aadressid ning kirjutab haigla aias puu varjus istudes kirja viimasele kui ühele neist – 117 täpselt ühesugust kirja oma imeilusa käekirjaga.

Ta usub kindlalt, et ühest neist noortest naistest saab tema abikaasa.

Taastusravihaiglast sadu kilomeetreid eemal loeb tema kirja Lili … ja kirjutab talle igavusest vastu …