Käesoleva väljaande esimeses osas kaardistab autor kohatajuga seotud probleemistiku üldisi metodoloogilisi lähtekohti.

Teine osa analüüsib inimese ruumitaju paratamatut subjektiivsust, sealhulgas pilgule avanet maastikku ning sellel asuvaid kohti.

Kolmas osa käsitleb sõnade kaasabil teadvustatud inimtaju ruumilist tegelikkusest, selle nimetamisel tekkivaid probleeme, tutvustades põgusalt ka semantiliste tähendusväljade temaatikat.

Viimane osa keskendub tähendusväljaga „koht“ seonduvale sõnaperele ning selles ilmnevatele seaduspärasustele keeleajaloos. Ühtlasi selgitatakse seosed selliste hästi tuntud sõnad ja nimede nagu „Viru“, „-vere“, „koht“, „paik“, „Kohtla“ jmt vahel. Raamatu lõpetavad fragmentaariumi laadis esitatud kohasemiootika teesid.