„Unt võib olla vastupandamatu, temale ei saa ja ei saagi vastu panna, – nii kirjutas Hando Runnel 1980. aastal, pärast „Sügisballi“ ilmumist. „Nutmaajava täpsusega on ta stiliseerinud meie vaimu kõige õrnemaid struktuure, nii et armetuks tehtud lugejal pole muud üle jäänud kui põlvili laskuda ja alanduda - talt on võetud sõnaõigus.“ (Hando Runnel, Mati Unt ja mood, KK 1980). Mati Unt on moes ja moodne, Unt kirjutab täpselt oma ajastu tuiksoonel, kirjeldab ja mõtestab just seda, mis parasjagu oluline.

Siinse kogumiku kolme teksti, „Sügisballi“, „Räägivaid“ ja „Kuuvarjutust“ (1984) ühendab seesama Hando Runneli algatatud teema Mati Unt moekusest: Unt asub just keskmes, ajastu tuiksoonel ent jätkuvalt on autor tegelastest eemaldunud, pigem uuriv ja jälgib neid läbi vaevalt tajutava iroonilise kõrvalpilgu.