Kalev Kesküla jõudis kirjutada ligi pooltuhat luuletust. Kooliaegsedluulekaustikud annavad tunnistust lausa palavikulisest oma hääleotsingust. Oma tõelise hääle leidis ta 1979?1980. Vabavärsi poolepöördumine võis saada innustust tutvumisest moodsa soome luulega. Samalajal hakkas ka eesti luules laiemalt jõudu koguma "antipoeetiline" hoovus,luulekeele lähendamine argikeelele, et vastanduda retooriliseleajalehekeelele. Kaheksakümnendate keskpaigani jäi siiski valitsevaksstoilise hoiakuga laululine "kestmisluule", taotlus harmoneeruda looduserütmidega. Kesküla luule ajaloolised teemad ja iroonia eristusid selgestipeavoolust.