lguses oli sõna. Kodu. Tunne. Kodutunne.

Ainult eesti keeles on selline sõna, mis ütleb kõik.

Kasvõi selle kaudu, kuidas on siis, kui seda pole.

„Kodutundeta me jääme kodutuks,“ lauldakse „Nukitsamehe“ filmis Olav Ehala viisi järgi, jutustades kodutundest kui põhilisest kasvatusvahendist paharetist inimlapseks.

Selle erilise tunde järgi nime saanud saatesari toimib seitsmendat aastat eestimaalasi abistava üksusena. See kokkuhoidev meeskond jõuab inimesteni läbi nende endi, nende naabrite või muidu heasoovijate kutsete. Haiguse, õnnetuse või juhuste kokkulangemise tõttu on mõni inimene ja tema lähedased sattunud rohkem või vähem ajutisse hätta, millest väljapääsemiseks piisab sageli ülesehitavast tõukest – ja seda Kodutunne pakkuda soovibki. Inimväärikus ja usk, elujõud ja lootus.