Vananev kunstnik Klingsor tunnetab valuliselt kodanliku kunstielu ummikussejooksmist ajal, mil sõjast vapustatud Euroopas toimub põhjalik väärtuste ümberhindamine. Kuigi autor kujutab Klingsori stiihilist protesti teatava sümpaatiaga, annab ta korduvalt mõista, et ilma ühiskondlike funktsioonideta kunst on oma aja ära elanud.

Jutustuse värvikas ja lürismiküllane stiil iseloomustab Hesse sõnakunsti parimast küljest.