Sirutasin end voodis – suur valge juba väljas... Käsi leidis lauanurgal raamatuvirnade vahele kiilutud raadio nupu ja tuba täitus Bachi koraaliprelüüdist. Soomest kirik – kell siis juba nii palju... Õnnis pühapäevahommik... Ka meil üle Eestimaa on praegu kirikutes teenistused... Nõukogude Eesti Raadiosse need ei ulatu...

Mõnigi Bachi koraaliprelüüd kirjeldab armuühet ülevamalt kui sõnad... Huvitav, kas see mõte üllataks Bachi? Või teaks ta seda väga hästi – tema, kellel oli kakskümmend last... Tänapäeval ei ole laste arv mingi näitaja... seksuaalse aktiivsuse mõttes... tollal vist oli... Mitte siis mõnes ketserlikus õpetuses, vaid neis koraaliprelüüdides on kristlus tõusnud kõige lähemale sakraalerootika kõrgustele...