Teise maailmasõja lõpulahingutest jutustav autobiograafiline romaan «Kitsastee» ilmus 1963. a. ja autasustati Heinrich Manni preemiaga.

Teose peategelasteks on paar maailmavaateliselt eri suundi esindavat sõpra, kellel oma rühmast ainsatena õnnestub kitsasteelt eluga pääseda. Ummikuline kitsastee Austria-Ungari piiril, kuhu ülemad viimased kolmkümmend noort on jätnud rinnet kaitsma või õigemini - hukkuma, kujuneb nende sõjajärgse elutee sümboliks. Autor on püüdnud visandada saksa noorema põlvkonna tulevikuperspektiive ja lahti raiuda Saksamaa ühtsuse probleemi sõlme, ilma et ta käsitlemata jätaks klassivastuolusid.