Ealeski ei tea ette, kui palju kellelegi aega on antud. Seda ei teadnud ka psühholoogina praktiseeriv Daniel Gottlieb, kui ta oma lapselapsest kuulis. Ta tahtis oma lapselapsele rääkida armastusest, elust ja inimestest. Tahtis rääkida sõprusest ja sellest, et sõbradki võivad alt vedada. Ta tahtis Samile rääkida seksist ja rahast ja tööst ja kõigest muust. Ja ta tahtis, et ta lapselaps tunneks teda.Vanaisa Dan elab juba üle 20 aasta ratastoolis ja lapselaps Sam on autist. Seda keerulisem on armastaval vanaisal oma sõnu lapselapseni viia, seda väärtuslikum on iga arusaama alge. Daniel Gottlieb on kirjutanud armastuskirja elule. Me kõik väärime võimalust lugeda seda ise ja anda edasi lapselastele.