"Kirja isale" koostas Kafka 1919. a. novembris, viibides pikemal puhkusel Stüdli pansionaadis Schelesenis Elbe ääres. Kiri sai käsikirjas üle 100 lehekülje pikk ja oli algselt tõepoolest mõeldud (ema kaudu) üleandmiseks Kafka isale Hermann Kafkale (1852-1931), et isa ja poja keerukatesse ning pingelistesse suhetesse selgust tuua. On teada, et kiri ei jõudnud kunagi adressaadini. Kafka sõber Max Brod leidis "Kirja" pärast Kafka surma tema järelejäänud paberite hulgast, Kafka enda poolt kirjutusmasinal ümber lööduna, kusjuures see katkes 45. leheküljel sõnade "Sa oled elukauge; et aga oma elu" juures, ent viimased kaks ja pool lehekülge on säilinud käsikirjalisel kujul.