Kus lõpeb kino ja algab elu? Aga ümberpöördult? Oma vimkalistes ja litsakalt lopsakates esseedes vene kinost ning selle loojaist ei vasta Vaapo Vaher kummalegi küsimusele, kuid jagab hüva- ja kurakätt vihjeid, mis aitavad meil näha, et kaamera pole kunagi piir ühe ja teise reaalsuse vahel, vaid kiretu keskpunkt, mis jäädvustab ühtviisi seda, mis jääb objektiivi ette, ja toda, kes okulaarist sisse kiikab. Tasakaaluks sellele kiretusele jääb raamatu autor ise rajult subjektiivseks. Andunud austajana kirjeldab autor vene filmikunstnikke läbi kogu 20. sajandi, tõstes taevani loojate tähetunde ja peatudes petetud nooriku kiivusega nende nõrkushetkil. Ärgu otsitagu siit ainsat tõde, vaid tajutagu kättevõetud raamatu abiga krehvtiseid värve ka must-valgel kinolindil ja kuuldagu lembesõnu tummal heliribal.