RAUDROHI

D. V-le

Tuiskavad umbe kord meiegi teed:

istume, mähitud seitsmesse salli,

soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli,

rüüpame mõrudat raudrohuteed.

Siiski ei asjata maamuna tallatud -

kõrge päike me peakohal käis.

Kõike ja kõike küllaga kallatud.

Veersekk on täis! Veersekk on täis!

Õsu on õsutud - viimne kui vakamaa,

värtnal veel viimne heie...

Kõhe?

Kui teised on saanud hakkama,

saame ka meie.

-

Trükiarv 12000.