Kui minult koolipõlves päriti, kelleks soovin saada, siis vähemaltmõtlesin endamisi, et aednikuks võikirjanikuks. Tegelikult sai minustaiandusõpetaja, kes oma õppematerjaleka raamatuteks vormistas. Nii ilmusid„Puuviljandus” (1983), „Tööd puuviljajamarjaaias” (1988), „Taim ja aednik”(2004, 2013), „Pomoloogia” (2005, 2012),„Maalehe viinamarjaraamat” (2012, 2014)ja teised. Sammuke ilukirjanduse poole on„Räpina inimesi ja taimi” (2014) ning käesolevaraamatu jutuke „Majake viinapuuväätides”.Elukevadel sahtlisse kirjutatudvärsid oleks sinna jäänudki, kui mitteLeelo Tungla „Kollase liblika suvi”poleks mind inspireerinud viimaselkümnendil taas katsetama. Sellestsündis elusügise luule. Nende kaante vahel on ühe noorpõlvepüüdluse teostus. JK 01.05.2015