Linnar Priimäe tee ei ole kunagi varjul olnud. Oma käänakutest, vaadete ja elustiili muutustest on ta ikka mõne avaliku etteastega teada andnud. Ja kuigi neid muutusi pole olnud vähe, paistab nende tagant ka teatav järjekindlus: soov end harulduseks voolida, julgus olla teistsugune, kui oodatakse. Näib, et aeg-ajalt külastab Priimäge tahtmine: „hüljata kõik, mis on,

ja mitte jääda iseendaks – / julgeda rikkuda oma piiri“ (lk 59).

-

Luuletuste kirjutajana on Priimägi püsinud siiski kaunis ühtsetes piirides. Nüüd ilmunud „debüütraamat“ sisaldab umbes veerandsajandi jooksul kirjutatud umbes kuutkümmet luuletust, mis on jaotatud nelja tsüklisse. Vormi poolest jagunevad need nelja rühma: sonetid, Alkaiose stroofis oodid, blankvärsis monoloogid ja vabamas vormis tekstid. Algselt kogumikus „Noori autoreid ’77“ (1979) ilmunud sonetid eristuvad teistest luuletustest, väljendades „Tartu sügise“ dekadentsimeeleolusid. Need on paksude värvidega, maneristlikud ja meelelised tekstid. Ülejäänud luuletustes valitseb klassikalisem laad.