500. aastast eKr – 500. aastani pKr asustasid keldid suuremat osa Euroopast. Keltide n-ö hiilgeajal ulatusid nende alad Põhja-Šotimaalt Lõuna-Portugalini ja laiusid üle kogu Euroopa. Keldid rändasid isegi Aasiasse, jäädes pidama Galaatiasse Anatoolias, tänapäeva Türgis. Keldid ei olnud ühtne rahvas. Kõikjal, kus nad elasid, jagunesid nad paljudeks hõimudeks, kes sageli omavahel võitlesid. Britannia ja Iiri keldid erinesid oma Gallia naabreist (Gallia – peamiselt tänane Prantsusmaa, kuid suurem), ent üheskoos olid nad omakorda teistsugused kui Ibeeria keldid (Ibeeria – nüüdne Hispaania ja Portugal). Nad kõnelesid mitut keelt, mis aga olid lähedalt sugulased, nii nagu seda on praeguseni säilinud keldi keeled – ueilsi ja bretooni. Kõigil keltidel oli teatavaid ühisjooni ja ühiseid kombeid ning ühtmoodi eluviis ehk üks ja sama „kultuur”. Kuna keldid pole kirjalikke mälestusi maha jätnud, siis pärinevad teated neist arenenumatelt rahvastelt nagu kreeklased ja roomlased (viimased vallutasid lõpuks enamiku keldi aladest). Sama olulist teavet pakuvad ka arheoloogilised avastused: võib vaid imeks panna, kui palju oskavad arheoloogid välja lugeda näiteks ühest muistsest hauast. Ja lõpuks on teadlastel võimalik tutvuda hilisema aja keltide kirjalike mälestistega, eriti iiri munkade pärandiga, sest viimased hakkasid 700. aasta paiku üles kirjutama ka sajandite jooksul rahva suus liikunud jutte. Samast sarjast: Esiaeg, Vana-Araabia ja islamimaailm, Vana-Egiptuse igapäevaelu, Vana-Kreeka igapäevaelu, Viikingid.