Sari: Moodsad eluraamatud nr 6.

Kas võib üldse keegi abiellumisel anda nõu? See on tavaline küsimus, mida võime kuulda kõikjal. Kahjuks valitseb seltskonnas üldine arvamus, et ainult «suur armastus» on abieluõnne aluseks. See suur armastus on aga peaaegu alati ainult pime kirg ning armunud olek, mis kui habras kevadine jää kergesti puruneb, laguneb. Või jälle eitatakse armastuse olemasolu täiesti.

Abielu ei ole ainult mesinädalad. Ei ole ka alati pühapäev, vaid võib peita endas argipäevigi. Abielludes peab teadma, et seisavad ees pikad eluaastad, kus teineteist peab toetama eluraskusis ja -võitlusis.

Põrsast ei osteta kotis, ütleb vanasõna, aga abielludes ei teata midagi tulevase elukaaslase tervislikust seisukorrast, pärivusest, iseloomu-omadustest. Keda süüdistada siis, kui on alustatud kooselu isikuga, kes põeb raskeid nakkushaigusi: sugu- või nahahaigusi, tiisikust, pidalitõbe jne? Kas ei veereta see muresid ja raskusi inimese hingele, kui leitakse pärast, et lapsed neid põevad või koguni abikaas pärivusest jääb vaimuhaigeks?

Raamatu autor on püüdnud selles lühikeses ülevaates nii palju kui seda on kirjutise iseloom lubanud, vastata küsimusele, kellega naituda, abielluda.

Kirjastus: Ringraadio