Lõbusa ja seiklusterohke triloogia teine osa rõõmsameelsest Stockholmis elavast Katist.

-

"Hakkame siis pihta," kordas ta uuesti. Seejärel jäi Eva vait. Ent ta silmad läksid järjest rohkem ja rohkem pärani.

-

"Noh, lase siis juba kuulda mõnda väljendit," nõudsin läbematult.

"Mi arricci I baffi - vääna mu vuntse," kostis Eva.

"Suurepärane," rõõmustasin. "Me ei saa sõita Itaaliasse, kui me ei tunne seda lihtsat, kuid kirglikku väljendit."

"Võib-olla on see midagi meie üdika "laku panni" taoline vandesõna?" oletas Eva. "Sel juhul leiab see ehk isegi rakendust."

"Loe edasi," käskisin. Ja ta luges.

"Teie teenistuses, mu härra, palun tulge koos minuga üles."

"Minu meelest pole meil vaja seda õppida," tähendasin ma. "Me tekitame itaalia härrade hulgas ainult segadust, kui me neid endaga kaasa üles hakkame kutsuma."

"Kas arvad nii?" küsis Eva. "Minule igatahes tundub sedapidi parem, kui me neid endaga kaasa alla hakkaksime kutsuma. Allakäimine ja muu sihuke värk, tead ju küll."