Kirjastuse "Faatum" 1995. a. romaanivõistlusel II preemia saanud romaan

"Kasside" peategelane, 25-aastane Arvo Talu on üpris raske ja vastuoluline kuju. Ta deklareerib otsesõnu, et on teistsugune, ning vastandab end õige vingelt kogu ülejäänud ühiskonnale: rahvas on verejanuline , inimesed on sead jne. Eriti tige on mina-mees igasuguste ametimeeste peale; neid nimetab ta vastikuteks väikekodanlasteks, pedantideks, rafineeritud kõrilõikajateks ja muul inetul moel. Eriti põlatud on rahva valitud saadikud ja kohtunikud; arstid on vastikud kameeleonid ja toimetajad vihatud homoseksualistid. Ja nad kõik kokku moodustavad organiseeritud maffia - riigi.

Millest küll üks noor mees maailma peale nii vihane on?

Ega muud, kui et seesama maailm on talle kõvasti liiga teinud, on tema vastu jõhker olnud. Küllap sellepärast ongi talle haiget tehtud, et ta teistsugune on. ühiskond, kus võimutseb ja võidutseb keskpärasus, kus kehtivad keskpäraste poolt seatud normid, ei salli teistsuguseid, ei ülal- ega allpool olijaid, ei intelligentsi ega lumpenit. Nende vastu peetakse halastamatut sõda: intelligentsi vastu rafineeritumalt, lumpeni vastu toorel kombel. Nii kaitseb keskpärasus oma heaolu.

Vastalisus kui lõhestunud maailma peegelpilt.

Mida muud jääb Arvo Talul üle, kui sellele jõhkrale maailmale sama jõhkral kombel vastu hakata, samasuguste vahenditega. Nii kujuneb vastalisest selle vaimselt lõhestunud ja verejanulise maailma peegelpilt ja sümbol.