Jefim Semjonovitš Rahlin on olnud kaheksateist aastat Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mille kõigi pealkirjad on ühesõnalised, sest siis on suurem tõenäosus, et neid kasutatakse ristsõnades ja see on teatavasti nagu maast leitud reklaam. Ta teosed on kunstiliselt küündimatud ja täis loogikavigu ning räägivad ainult headest ja kangelaslikest inimestest, kelleks on peamiselt mägironijad, vaalapüüdjad või muude mehiste ametite esindajad. Kirjanik Rahlin üritab ka ise väga hea olla, käies võimalikult vähe kellelegi närvidele, jättes ülemustele halvasti ütlemata ja olles võimuorganitele täielikult ustav. Ühel päeval selgub, et Kirjanike Liidu liikmetele jagatakse karvamütse. Väljavalituimad saavad näiteks sooblinahast mütsi, suvalisemad reakirjanikud peavad rahulduma jänesenahksega. Rahlin on väga elevil, sest tema liikmestaaži ja viljakat loomingut arvestades peaks vähemalt ta enda arvates üks soliidne müts kindlustatud olema. Ülemuse jutule minnes selgub, et talle on eraldatud keskmise karvapikkusega kassi nahast müts. Selline uudis lööb Jefimi totaalselt rööpast välja ja alguse saab mütsiodüsseia, mille käigus ta omale väärikamast nahast peakatet välja üritab kaubelda. Kirjanik praktiliselt hullub, lõpp on üsna trööstitu.