Väikevend elab ju koos ema ja isa, Bosse ja Bettaniga ühes päris tavalises majas ühe päris tavalise Stokholmi tänava ääres, aga üleval katusel, täpipealt korstna taga -- seal asetseb Karlssoni pisike majasildiga, millel seisab: KARLSSON KATUSELT, maailma parim Karlsson. Võiks ju paista imelikuna, et keegi elab katusel, kuid Väikevend ütleb ikka: «Mis on selles imelikku? Inimesed võivad ometi elada seal, kus nad ise tahavad.» Ema ja isa arvavad samuti, et inimesed võivad elada seal, kus ise tahavad. Aga alguses ei suutnud nad kuidagi uskuda, et Karlsson üldse olemas on. Ka Bosse ja Bettan ei uskunud. Keegi neist ei tahtnud uskuda, et üleval elab üks pisike paks onkel, kellel on propeller selja peal ja kes oskab lennata.

¤¤¤

Ei isa ega ema olnud esialgu Karlssoni üle kuigi rõõmsad, samuti ei meeldinud ta algul Bossele ega Bettanile. Terve perekond, Väikevend mõistagi välja arvatud, pidas Karlssonit kõige kohutavamaks, kõige rikutumaks, häbematumaks ja kõige sügelevamate sõrmedega paharetiks, keda endale iial ette kujutada võib. Ent viimasel ajal olid nad kõik temaga harjuma hakanud. Nad peaaegu et leppisid nüüd juba Karlssoniga, eelkõige aga mõistsid nad, et Väikevend teda vajab. Bosse ja Bettan olid ju Väikevennast nii palju vanemad, ta vajas ometi südamesõpra, kui tal puudusid omavanused õed-vennad. Tal oli küll oma koer, imevahva pisike olend nimega Bimbo, kuid sellest üksi ei jätkunud -- Väikevend vajas Karlssonit. Ja ka Karlsson vajas Väikevenda.