sari: Kuningaraamat

Voltaire nimetas seda inimest kõige imetlusväärsemaks kõikidest inimestest.

Tal oli tõepoolest imetlusväärne saatus – nii eluajal kui ka pärast surma.

Karl XII mõjutas väga tugevasti nii Rootsi kui ka Venemaa ajalugu, rääkimata veel Poolast, Saksimaast ja Taanist. Rootsile tähendas tema valitsusaeg suurriikliku idee kõrgeimat lendu, hukkumine aga viis järkjärgulisele loobumisele imperiastlikest taotlustest. Sõja käigus Karl XII-ga oli Venemaa sunnitud ümber kujundama kogu oma riiklike ja ühiskondlike suhete süsteemi, võit Põhjasõjas aga tegi temast tollase Euroopa täieõigusliku liikme.

Sellest lähtudes tundub, et omal ajal Venemaa eksisteerimist tõsiselt ähvardanud Karl XII pidanuks pälvima vene ajaloolaste teravat tähelepanu. Mingitel arusaamatutel põhjustel pole seda toimunud. Tänapäevani pole vene ajalookirjanduses töid, mis oleksid tervikuna pühendatud tema isiksusele, enamasti valgustatakse ainult tema tegevuse mõningaid külgi seoses sõjakäiguga Ukrainasse ja Poltava lahinguga. XVIII sajandist alates pole paigast liikunud seda epohhi käsitlevate Rootsi allikate tõlkimine vene keelde.

Samal ajal on Karl XII olnud Lääne-Euroopas üks populaarsemaid ajaloolisis tegelasi, kes on jäänud ajaloolaste lemmikuks seniajani. Kõigepealt kehtib see muidugi Rootsi kohta, kus XVIII sajandi lõpust alates on mineviku pole pöördunud romantilised poeedid avastanud rahvaluule sügavustest skandinaavia saagade ilu. Karli vapustav hingeline sugulus iidsete kangelastega äratas neis huvi kuninga isiksuse vastu, kes tundus oma epikuurlikul sajandil olevat taasloonud iidsete muistendite kangelasideaali. “Frithiofi saaga” looja E. Tegnes nimetas Karli “Rootsi suurimaks pojaks” ning ülistas tema võitluskaaslasi (poeem “Axel”). Ülemöödunud sajandi rootsi ajaloolased olid aga ühtlasi ka suurepärased poeedid, võib-olla osalt seepärast, et tsensuur ei lasknud neil kaua aega tutvuda tõepäraste ajalooallikatega, eriti nendega, mis käsitlesid Karl XII hukkumist: nende töödes oli kõrvuti ajalooliste faktidega üsnagi ohtralt kuninga poeetilist idealiseerimist, mis pahatihti segas neil õigesti määratleda tema osa Rootsi ja Euroopa ajaloos. Näiteks kuulus ajaloolane Erik Geijer, suurepärase ballaadi “Viiking” autor, asetas Karl XII ühte ritta kuningas Gustav Adolfi ja Karl Suurega. Niisugune poeesia ja ajaloo pingutuste ühendus viis selleni, et Karl XII-st sai esimene Rootsi kuningas, kelle sünnipäeva tähistatakse kui üldrahvalikku pidupäeva.