Karbiküla Kalifornias, Monterey äärelinn, on poeem ja hais, kära ja päikesevalgus, hääletoon ja harjumus, halemeelne kojuigatsus ja õnnis unistus. Keegi oli kunagi kühveldanud kokku hunniku roostetanud plekki ja torujuppe, restorane ja lõbumajasid, väikesi poode, majahurtsikuid ja laboratooriume, hajutanud selle hunniku siia ja tulemus – Karbiküla.