Mario Vargas Llosa neljas romaan. Naer saadab seda esimesest leheküljest viimaseni, tõsi küll, irooniline naer, mis ei säästa kedagi ega midagi. Erilise lõbuga parodeerib autor sõjaväelise bürokraatia stiili (raportid, ametlikud kirjad jms.) ja kõmuajakirjandust ega heida armu ohvitseriprouadelegi. Naeruväärsesse valgusse on seatud jäägitu ratsionalism, kapten Pantoja püüe lahendada "teaduslikult" kõike, ka seksuaalelu probleemid.