Kaks lugejaemotsiooni seda raamatut käest pannes: kahjutunne teksti otsasaamisest kõigepealt ning kohe seejärel soov teos kellelegi edasi ulatada: loe sina ka. Poes saavad raamatud, ka head raamatud praegu pikalt oma lugejat oodata. Kui hea raamat kord juba lugejate poolele jõudnud on, olgu ta siis ka käibel ja rõõmustagu inimesi!

Sõda ei saa nooruse vastu

Niisiis on lugeja talle sümpaatse raamatuga kokku saanud. Meeldimine jääb muidugi subjektiivseks, olgu tegemist raamatu või inimesega. Või ka nende kahega üheskoos, nagu seekord lugu ongi. Just jutustaja maailm, tema kogemus, tema isik ja kuju on, mis teevad selle raamatu ning teevad huvitava raamatu.

Otse pealkirjas nimetatud maailmasõda on andnud tausta ja miljöö, mis ju ka iseenesest huvi tekitab. On aga tahtmine väita, et kirjutatud ei ole sõjamälestuste ega sõjas väljakasvanud paguluse pärast. Aga mispärast siis? "Mälestustega on nii, et noopõlve tuttavad tüdrukud ei vanane iialgi," kirjutab Herman Pallas (lk 91). See ei tarvitse niiviisi olla kõikide meenutajate puhul, aga seekord on:

"Vaatasin, kuidas ta kergel sammul kaugenes. Pea kohal kahistas lehti kerge suvetuul. Heleroheliste lehtede vahel veiklesid kuldsed päikeselitrid. Niimoodi värelevad päikeselaigud ainult nooruses. Ja ainult nooruses tunned sa säärast ootamatut ja sihitut õnne ja ängi korraga, millele ei oska nimegi anda, kui vaatad, kuidas üks ilus tüdruk kiirel sammul kaugeneb.

Nagu nüüd aru saan, ei suutnud isegi maailmasõda mind noorusest ilma jätta." (lk 93)