Kui me jõudsime Miku talu piirile, seisatusin tahtmatult ja vaatasin tagasi.

Kuis küll soovisin endaga kaasa võtta seda sooja kindlustunnet, mida sisendas mulle põliste puude vahele peidetud kodukoht. Kui ma hakkasin uuesti edasi astuma, ulatas Lalla mulle viielehelise jäneseristiku. Milline üllatus, ka neljaleheline on ju piisavalt haruldane, rääkimata siis viiesest. Kas tõesti hea enne!

Tegelikult oli see viimane kord, kui ma Mikut nägin.

Saabuv segaduste aeg muutis ta olematuks, nii nagu palju muudki. See ristikhein, mida passi vahel hoidsin, saatis mind läbi kõikide katsumuste. Ta on tänini koos minuga. Tahan uskuda, et ta tõi mulle õnne kõigest hoolimata.