Niisiis võttis ta üüritõlla - see oli kinnine kaless -, sest raudteed ta ei

usaldanud, ja sõitis üle terve maa Belchamp St. Pauli külla. Kell oli üheksa paiku õhtul, kui ta sinna kohale hakkas jõudma. Ta kummardus ettepoole ja vaatas aknast põldusid ning põõsastikke - palju muud näha ei olnud —, millest ta sõiduriist möödus. Korraga jõudsid nad teeristile. Ristil seisid liikumatult kaks kuju: mõlemad tumedates mantlites, pikem kandis peas kaabut, lühem kapuutsi.

Ta ei jõudnud näha nende nägusid, ka ei teinud nad ühtegi arusaadavat liigutust. Sellest hoolimata perutas hobune järsult ja sööstis galopeerides edasi ning hr. Wraxall vajus tagasi istmele otsekui meeleheites. Ta oli neid varem näinud...