Poola kaasaegne kirjandus on vahva ja need kaks Pilchi raamatut vaid kinnitavad seda positiivset kuvandit. Ametlikult ja ausalt väljendudes (sest alati ei saa luuletada). Tekst algab kui lõbus jooma- ja pulliraamat ja tasapisi või märkamatult keerab süngeks joodikuproosaks, kõik need viinaravi seigad ja muidu joomarite lood (no lõpp läheb vähe pateetiliseks, viinakuradi allasurumine jms). Et siis aastaid tsüklis naistemehest kirjamees muudkui joob ja joob, hullematel juhtudel veedab aega viinaravil teiste omasuguste seas (muuhulgas kasutavad sealsed deliirikud teda ära kõiksugu kirjatööde tegemiseks – tasu eest) ning lihtsalt... joob, tihti üksi oma korteris (üldse, nii mõnedki raamatu deliirikud on soolojoodikud). Tekst pole üleüldse selline jõhker naturalism ja lugejale näkkuoksendamine, aga mingi hetk hakkab... inimlikult valus või midagi.

-

Takkajärgi tundub endale imelik, et miks raamatu algus nii lõbus tundus, kõik see purjus praalimine on tegelt häiriv, aga noh, põhjamaa värk, purjusolek on fun ja täismeeste õigus.

Peatükkidest võiks teha küllaga monoetendusi, Pilchi siinne stiil on kui valeärgas Griškovets.