Kui ma 1994. aasta mais pärast 14-aastast vaheaega Tallinnast tagasi «Vanemuise» leivale tulin, astus ühel päeval minu kabineti uksest sisse Jaak Allik, tõstis oma alati pungil mustast diplomaadikohvrist lauale paksu kiirköitjatäie pabereid ja teatas, et need on tema poolt kogutud mälestused Irdist, millega «Vanemuine» peaks edasi tegelema.

Jaak Viller